Skip to main content

Valvefeminist Pilvre projektis "Daily Life"

Reedel õnnestus valvefeminist Pilvrel jälle, lausa terve päev kaamera ees eputada. Saksa ajakirjanikud filmivad Euroopa Parlamendi uue Visitors Centeri jaoks Brüsselis lühifilme kõikidest EL maadest: tehakse portreed inimestest, kes on seotud mingi teemaga. Eesti üks teemadest oli sooline võrdõiguslikkus ja teadagi kuskilt failidest filtreerus välja feminist Barbi Pilvre. Edevus ei võimaldanud mul/või tal? ettepanekust filmis esineda midugi keelduda.
Nuputasin pärast mitmepäevast pusimist ka välja, kuidas on Euroopa Liit aidanud naisi (filmi tegijate aksioom on, et EL on aidanud paremaks muuta naiste elu ja ma pidin aktiivselt selle tõestuseks olema).
Mõtlesin välja järgneva, mis ei ole ilmselt sugugi ekslik mõttekäik. Nimelt sai Eesti EL pürgides palju investeeringuid, majandus kasvas ja elavnes laenude saamine. Ka naised said Eestis, mis pürgis ELi laenu ja suutsid uuendada oma elamispindu ja liisida autosid!!! Naised iseseisvusid! Ka mina hakkasin aastast 1997 saama laenu ja 2000 liisisin uue auto, enne seda ostin kasutatud romusid.
Niisiis olen "naisena" saanud osa majanduskasvust vaatamata sellele, et mu palk on olnud reeglina väiksem kui meeskolleegidel. Paraku, eriline allakäik palga osas toimus minu jaoks pärast Eesti saamist Euroopa Liitu, kui ajakirjanike palgatõus üldiselt seisma jäi. Seda tõika ma siiski ei rõhutaks. Minu puhul kindlasti mängis rolli ka majandusbuumi ajal välismaal veedetud aeg 2004 ja lapsepuhkus kuni 2006, mis muutis mu tööjõuna tublisti odavamaks. Lapsepuhkused on ka üsna tüüpiline naiste madalama palgataseme põhjus, lihtsalt ei püsi rongil n.ö.
Võimalik, et Londoni Ülikool 2004 ja lapsega metsas elamine vähendasid ka mu taset ajakirjanikuna, kadus krapsakus jm hinnatud omadused. See on ju loomulik, kui ei saa paar aastat korralikult magada, kaovad keskendumisvõime ja muud vaimseks tööks vajalikud omadused, kaob ka palk. Ironiseerides võib öelda, et, tõesti, naistele kehvema palga maksmist saab õigustada eesti naiste kui tööjõu kehvema kvaliteediga vrdl eesti meestega,kes ei käi lastega kodus olles vm. argiaskeldustes alla. Eestis on naiste palga protsent mingi 60%-70% meeste palgast, mis on EL üks väiksemaid protsente. Vist on ka nii, et naiste madalam kvaliteet tõõjõuna takistab Eestis ka võrdõiguslikkuse seaduse rakendamist. Sest iga tööandja esindaja teab ju, kuidas tagasihoidlikele (loe: madalaks kasvatatud enesehinnanguga) naistele selgeks teha, et nad saavad lihtsalt niipalju raha, kui on väärt.
Seda kõike ma filmis siiski ei räägi, kartes heatahtlikku tiimi kurvastada, ja püüan näidata EL mõju positiivseid külgi. Aga et võrdõiguslikkuse seadus alles ootab praktikas rakendamist: keegi naine peab olema nii julge ja enesekindel, et vaidlustab oma madalama palga, viib oma vaidlused võrdõiguslikkuse volinikuni jne.. Mina nagu näha see küll ei ole.
Filmida oli igatahes lõbus. Kuna pidin näitama ka oma "tavalist elu", siis sõitsime Helmutiga (4,5) jalgrattastega Mähel ringi, kaameramees ees sõitva jalgratta pakiraamil.

Comments

  1. Palga asjus. Aga kaitseminnis oli ju yks naisterahvas, kes kaebas alles hiljuti soolise v6 volinikule?

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Kuidas muuta sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks? Debatt sotsiaalministeeriumis, 13.12.2022

Sotsiaalministeeriumi "Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu" esitluse puhul 13.12 j uhtisin debatti, kuidas muuta abstraktne ja kohati kauge sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks, et see seostuks inimeste endi tajutud sooga seotud probleemidega nagu palgavaesus, palgalõhe, lähisuhtevägivald, hoolduskoormus. Tänud, asekantsler Hanna Vseviov, Müürileht peatoimetaja Aleksander Tsapov, käitumisteaduste ekspert Heidi Reinson, Taskufeministi sisulooja Greta Roosaar ja haridusteadlane, HTM nõunik Mare Oja elava vestluse eest. Eelnevalt tutvustasid sotsioloogid Jaanika Hämmal ja Marianne Meiorg värsket soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Tänud Grete Kaju, Agnes Einmann ja sotsiaalministeerium korraldamast! Vaata üritust:  https://youtu.be/xXXAVo_o_uY