Skip to main content

Seeniortshikid. Vananemise ilust ja rõvedusest, ilmus Eesti Ekspress Areen 24.11.2015

Uus Bondi film lansseeris läbi aegade vanima Bondi-tüdruku Monica Bellucci (51) kehastuses. Endiselt imekaunis, vaevumärgatavate närtsimise tunnustega, nagu vana kallis vein, millele just ajaga kaasnev hallitus annab oma kordumatu maitsevarjundi. Filmi lugu jälgides tekkis küll küsimus, milleks oli hõrgutavat maffialeske kehastav seeniortshikk vaja sellesse filmi üldse tuua: et Bond saaks teda pisut krabada ja kaunitar saaks ilusas pesus kuulsaid volüüme esitleda? Ometi mõjub spiooni afäär omaealisega (!) bondiaanas märgilisena.
Traditsiooniliselt on Bondi-tüdruk olnud pigem luuraja tütre vanuses, 25+ kõige enam, vastates filmitööstuses pikalt kehtinud klišeele, et vanematel naistel ekraanil enam kohta ei ole, kui, siis ainult nõidadena või koomiliste vanaeitedena . Koomika raamistus on vana naine kultuuris või ka avalikkuses ikka teretulnud. Räuskavad vanaeided, poolearulised kentsakad tädid, kes pakatavad elutarkusest või kes on ealiste iseärasuste tõttu uuesti jõudmas lapsearu staadiumi a la Kihnu Virve või kosmosemutid, kes on kaotanud seksuaalse tähenduslikkuse ja kellega saab ikka palju nalja. Vana naine on olnud nagu naiseunuhh, kui kasutada feministliku kirjaniku Germaine Greeri määratlust, ta on sootu ja ohutu.
Nüüd on vanemad naised äkki areenil ilma huumori pehmendava kontekstita. Monica Bellucci pole mingi üksiknähtus. Hollywood on täna täis mitmeid vananevaid iludusi, kelle loomulikud eeldused on ilutööstuse imenippide abiga üles tuunitud silmapaistvate tulemusteni ning kelle vaatamine ekraanil on puhas nauding: Julianne Moore, Nicole Kidman, Renee Russo, Meryl Streep kui nimetada esimesi meeldetulevaid. Eestis möllab Anu Saagim, kelle oskust oma eatut välimust meedias eksponeerida võib ainult imetleda. Üllataval kombel on mõni 50+ vanuses kaunim kui 35selt! Võib muidugi poliitkorrektselt seletada, et sisemine ilu paistab ka väljapoole ja 50+ naiste ilu taga on elukogemus ja kasvav enesekindlus, aga tõele au andes ei saa siin ainult looduse kätt tänada, vaid tegu on tööstuse- ja tehnoloogia võimaluste oskusliku ärakasutamisega. Iluäri uus kasvav sihtgrupp on 40+ naised, kelle elus on olulisel kohal vananemise aktiivne edasilükkamine ja kinnisideeks saada õigeaegselt küüned taha oma keha lagunemise järgmisele staadiumile.

Meelelahutuses ei juhtu asjad juhuslikult. Miks näeme popkultuuris küpsete naiste püsimist? Kas diivad ei suvatse lahkuda ja nõuavad endale jalgu trampides uusi rolle ning ka saavad? Kuni kassa täitub, on tellimus uute stsenaariumide järele, kus peaosades vananevad, ikka veel heas vormis staarid. Vananev naispublik nõuab omasuguseid ekraanil, olles tüdinud lugudest, kus 60+ seeniorid heidavad paari kahekümneste plikadega (ja filmimaailmas on kehtinud klišee, et neil on põnev). Kindlasti on siin taga naiste eneseteadvuse tõus – üsna hiljuti peeti loomulikuks, et pärast neljakümnendaid kadusid naised üldse avalikkusest.
Muidugi piirdub vananevate kaunitaride kujutiste esitamise raamistik imetlusega: „ Kuidas ta ikka veel nii hea välja näeb! See ei ole võimalik, et ta on juba 50“. Norm on siiski noor olla, aktsepteeritud on eatud naised, iginoored, kes oskavad oma vanust peita. Nii esinevad meedias Eve Kivi, Reet Linna, Nancy, ja tuleb aeg-ajalt välja teletäht Tiina Park. Vananemisega leppimine ei ole lääne kultuuris endiselt heaks kiidetud ja avalikkuses esiletõstmist väärib see, kuidas mõned, eriti naised suudavad looduse arenguid trotsida. Ilu- ja meelelahutusäri käivad siin nagu ikka käsikäes ja tekitavad turul nõudlust teineteise toodangu järele. Ei saa tähelepanuta jätta, et „Spectre´´is“ on traditsiooniline noor Bondi-tüdruk ka olemas, dr. Madeleine Swann (Lea Seydoux?), nii et Monica Bellucci episoodiline ilmumine kinnitab siiski ainult reeglit, et paar vana mees -noore naine on kultuuris aktsepteeritud norm.
Vanemate naiste näitamise taustal on vananemise ilu, rõvedus ja koomika on viimasel ajal mitmes filmis kinolinale jõudnud, Paolo Sorrentino hingematva „Nooruse“ kõrval käsitleb sama teemat ka Nancy Meyersi „Eakas algaja“ Robert de Niroga, Michael Haneke „Armastus“ vaatab piinavalt lähedalt kustumist . Ilmselgelt on vananemise ja suremise avameelse esitamise näol tegu uute teemadega, mida lahatakse seninägematu julgusega, eirates veel hiljuti kehtinud tabusid, et vanadus ja surm jäägu elu telgitagustesse, privaatsfääri peitu.
Mihkel Mutt kirjutas Loomingus/ERR portaalis hiljuti uusinfantiilsusest, mis on ka Eestis maad võtnud, olukorrast, kus aeg seisab ja inimesed ei nõustu enam vananema. Vanad inimesed käivad lühikestes pükstes, seljakottides nagu skaudid, spordivad ja rokivad, isegi seksivad! Uusinfantiilsuse taga on kindlasti eluea kasv, tervishoid, võimalused ja huvi hoolitsed enda eest ka keskeas, mis on kasvav trend. Vaimses mõttes seisab ajastu ühe koha peal juba aastakümneid, meidki väisavad 70sed popstaarid, kelle hiilgeaeg oli glamuursed 1970ndad ning kes ei taha kuidagi peatuda. Retrofestivalid ja muud üritused meelitavad nii vanu kui noori. Muusikas peatus aeg hiljemalt 1980, 50sed keelduvad soojades sussides televiisori ees tukkumast, kuulavad sama muusikat ja kannavad samu riideid nagu 25sed, kasutava sama tehnikat, käivad samades kohtades, ainult selle vahega, et neil on enamasti rohkem raha.
Vanaks saamine on siiski pöördumatu. Mingis eas ei aita ei hormoonid, botox, silikoon, viagra ega traadid, me kõik laguneme kord ja saame mullaks. Praegu aga on väärika ja viisaka vananemise asemel on tõusev trend eatus, retro, elu nautimine ka pärast 50ndaid, ja ilma valehäbita, seeniorid, -- laskem siis minna!

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Kuidas muuta sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks? Debatt sotsiaalministeeriumis, 13.12.2022

Sotsiaalministeeriumi "Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu" esitluse puhul 13.12 j uhtisin debatti, kuidas muuta abstraktne ja kohati kauge sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks, et see seostuks inimeste endi tajutud sooga seotud probleemidega nagu palgavaesus, palgalõhe, lähisuhtevägivald, hoolduskoormus. Tänud, asekantsler Hanna Vseviov, Müürileht peatoimetaja Aleksander Tsapov, käitumisteaduste ekspert Heidi Reinson, Taskufeministi sisulooja Greta Roosaar ja haridusteadlane, HTM nõunik Mare Oja elava vestluse eest. Eelnevalt tutvustasid sotsioloogid Jaanika Hämmal ja Marianne Meiorg värsket soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Tänud Grete Kaju, Agnes Einmann ja sotsiaalministeerium korraldamast! Vaata üritust:  https://youtu.be/xXXAVo_o_uY