Skip to main content

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus


Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulash
irmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama küll, kuid endasuguseks ei peeta? Omasugusega julged ju tülli minna, võõraga eelistad konflikti korral jahedat viisakust. 
Eestis on täiesti enesestmõistetavalt täna kasutusel mõisted mitte-eestlane ja muulane. Selle asemel et kasutada mõistet venekeelne eestlane. Uuringud on aastaid kinnitanud, et venelaste võimalused pole Eesti ühiskonnas võrdsed eestlaste võimalustega ka siis, kui haridus ja keeleoskus on enam-vähem hea ja olemas, ja olemas on ka kodakondsus. Sotsioloogid nimetavad seda klaaslae fenomeniks. Kõik eeldused eduks mingil erialal on olemas, aga mingid vaikivad kokkulepped tingivad selle, et edu jääb tulemata. 
Tarkades terminites räägitakse venelaste vähesest sotsiaalsest mobiilsusest võrreldes eestlastega. Paljudes asutustes, näiteks teeninduses, töötab täna vene nimedega lausa veatut eesti keelt rääkivaid noori, aga oma töövälises elus eelistab igaüks oma sotsiaalseid võrgustikke. Ja ma ei mõtle siin virtuaalseid suhtluskeskkondi, vaid omasuguste seltskonda päris elus. Võimalik, et just tänu sellele jääb venelaste edenemine Eesti ühiskonnas tagasihoidlikuks. 
Nii räägime täna integratsiooniteemast ja lõimumisest sama murelikult kui kunagi paarkümmend aastat tagasi, otsekui poleks midagi liikunud, vaatamata sellele, et on kasutatud tohutult palju ressursse – nii raha kui inimressursse. Seaduste abil, kuid ka rahvusriigi ideaale vaikimisi järgides on Eestis välistatud, et venelasi oleks liiga palju seal, kus tehakse tegelikke otsuseid ühiskonna tipus. Ärimaailmas on rahakaid vene tegelasi, kui vaadata rikaste edetabeleid. Nende tegevus on enamasti seotud transiidiga ja tegelikult toimib Eesti ühiskonnast väljaspool, olles rahvusvaheline. Kui need äritegelased oleksid aga Eesti ühiskonnas sama mõjukad kui näiteks Sõõrumaa, Neivelt, Teder, Meerits, kui mõnel venelasest ärimehel oleks sarnane sotsiaalne positsioon, sütiks paljudes kohtades punane tuli, sest kohe tekib tunne, et Eesti riikluse alused on ohus. Eestis on isegi rahal rahvus. 
Ühiskonnas mõjukate asutuste nõukogudesse otsitakse sageli venelasi, et saada sidet venelaste kogukonnaga. Aga neid on raske leida. Samal ajal, kui vene inimese kompetentsi nähakse ennekõike rahvuses, põlistatakse olukorda, et venelased ongi nemad, ja on tegemist diskrimineerimisega ehk negatiivse vahetegemisega rahvuslikul pinnal. Eesti rahvusriigi ehitamine on selles mõttes olnud edukas, et venelased on kaasatud Eesti ellu nii, et neil pole olnud vajadust rahvuslikul pinnal konsolideeruda.
Õnneks pole meil võimsaid venelaste parteisid, sest puuduvad karismaatilised juhid. Samas Eesti elanikkond ühemõtteliselt väheneb. Meil on vaja tööjõudu, kaasa arvatud ajusid, mida napib. Eestlased võiks nüüd rakendada oma loomuomast pragmatismi ja tunnistada: Eesti tulevikule on kasulikum, kui noored venelased, kes on siin sündinud, ei tunneks ennast väljajäetuna ega suunduks Euroopa Liidu teistesse riikidesse õnne otsima. See pole ainult riigi ülesanne, vaid iga organisatsioon võiks siin mõelda selge peaga. Hindudest ja hiinlastest unistamise asemel tegeldagu kohalike vene noortega. Võib-olla rahustab tõupuhtuse eestkõnelejaid ja ka meis kõigis peituvat sisemist väikest marurahvuslast, et geneetiliselt me oleme venelastega peaaegu sama rahvas. Meid ühendab vene veres tuvastatud soome-ugri substraat. 
Sotsiaaldemokraadid on veendunud, et venelased olgu osa meist, olgu meie, mitte mitte-eestlased, muulased ega muud tulnukad. Aitäh!

Comments

  1. "Eesti rahvusriigi ehitamine on selles mõttes olnud edukas, et venelased on kaasatud Eesti ellu nii, et neil pole olnud vajadust rahvuslikul pinnal konsolideeruda.
    Õnneks pole meil võimsaid venelaste parteisid, sest puuduvad karismaatilised juhid."
    Kui puudub vajadus konsolideeruda, siis pole võimsate vene parteide puudumine karismaatiliste juhtide puudumise tagajärg ja õnnega pole samuti siin midagi tegemist. Niiet kumb variant siis on? a) Venelased on üleni kaasatud Eesti ellu eesti rahvusriiki üles ehitama (millega ma üldse ei nõustu) või b) vene kogukond on sedavõrd heterogeenne, pihustunud ehkki samas jätkuvalt marginaliseeritud, et tegelikult ei aitaks ka karismaatilisusest nõretava eestivenelasest poliitiku esilekerkimine. Võimast Vene parteid ikka ei sünniks. Ehk siis divide et impera tõesti töötab. Isamaa hüvanguks kusjuures.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Kuidas muuta sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks? Debatt sotsiaalministeeriumis, 13.12.2022

Sotsiaalministeeriumi "Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu" esitluse puhul 13.12 j uhtisin debatti, kuidas muuta abstraktne ja kohati kauge sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks, et see seostuks inimeste endi tajutud sooga seotud probleemidega nagu palgavaesus, palgalõhe, lähisuhtevägivald, hoolduskoormus. Tänud, asekantsler Hanna Vseviov, Müürileht peatoimetaja Aleksander Tsapov, käitumisteaduste ekspert Heidi Reinson, Taskufeministi sisulooja Greta Roosaar ja haridusteadlane, HTM nõunik Mare Oja elava vestluse eest. Eelnevalt tutvustasid sotsioloogid Jaanika Hämmal ja Marianne Meiorg värsket soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Tänud Grete Kaju, Agnes Einmann ja sotsiaalministeerium korraldamast! Vaata üritust:  https://youtu.be/xXXAVo_o_uY