Skip to main content

Kogu maa on õlleleinas, ilmus Delfis 21.11 pealkirja all "Kui maaelu seisneb kodulähedases joomises ja mugavas suitsupopsimises, olekski ehk parem, kui tühjenev Eesti jääks loomadele".

Kui kaob võimalus osta kodulähedasest poest õlut, viina ja tubakat, sureb Eestimaa välja! Kogu maa on õlleleinas, kui viidata Hardi Volmeri kunagisele hitile kaseveest. Eesti maaelu mõte näib seda hala kuulates olevatki vaid  võimaluses end suurema vaevata täis kaanida ja suitsu kimada ning  peaasi -- riigikassasse aktsiisi toota. Lätiga ähvardamine on alkotootjate lobi tõttu omandanud müütilised mõõtmed. Kui maaelu seisneb kodulähedase jooma kättesaadavuses ja suitsetamise mugavuses,  oleks ehk kõigile kasulikum ja odavam, kui tühjenev Eestimaa jääkski lõpuks loomadele.
Riigikokku jõudis väikekaupmeeste ja suhtekorraldajate koostöös petitsioon, mille sisuks on, et rangem alkoholi- ja tubakapoliitika suretab välja väikepoed ja elu maal. Julgen arvata, et Tartu Lõunakeskusel, Rakvere Põhjakeskusel, Haapsalu Rannarootsi keskusel ja RIMI-del on suurem roll maaelu väljasuretamisel, kui joomise ja suitsetamise piiramisel, aga pole kuulda olnud, et väikekaupmehed koguks suhtekorraldajate abil allkirju kaubanduskeskuste vastu. Populaarsete kaubanduskeskuste tõttu on juba ammu välja surnud  ka Tallinna väikesed kesklinnapoed ja asumissisesed äärelinnakauplused, näiteks Pirita linnaosas. Õnneks on kaubanduskeskused välja suretanud ka keldripoed.  Mis neid üldse leinata, väikepoed ei suudagi konkureerida tuntavalt odavamate toiduainete ja rikkaliku valikuga.  Vahel mõnda suurlinnalähedasse külapoodi sattudes lööb silme eest kirjuks alkovalik (tops-pakendid ja väiksed pudelid kiireks napsuks), igavesti säilivad importküpsetised ja nn värskete toiduainete enam-kui kahtlane välimus. Poe läheduses aga on ikka hängimas mõni alkot manustav meestesalk.  Kas poelähedase viinavõtmise kultuur väärib säilitamist kui lokaalne vaatamisväärsus?  Korralikum rahvas neis kolkapoodides ei käi, ehk mõni autota vanatädi või suvel turist, et kogeda maaelu eksootikat.
Suurte kaubanduskeskuste melu pakub täna vaheldust pimedas ja üksluises halva suusailmaga kliimas ka maainimestele. Maainimesed on täna vägagi mobiilsed, muust ei kuulegi, kui autoga Lätis käimisest! Näib, et isegi põhjarannikult käiakse Iga nädal Lätis alko järel?  Seega on autoga võimalik vuristadaküladest  ka paarikümne kilomeetri kaugusele kaubanduskeskustesse ning külapoed on nii-või naa ostjata ja suletakse. Selle sulgemise taga on linnastumise pöördumatus, ükskõik, kas jalgu trampida või pea peal seista: linna virvatuled on vastupandamatud.  Kahtlemata on hommikuse pohmaka leevendamiseks ohutum ja kiirem lohiseda külapoodi, et kella 10st Walter ja pudel viina põue pista. Kas selline teenus peaks ikka säilima, täitmaks riigikassat aktsiisiga? Teise käega saeb riik ju alko- ja tubaka kättesaadavuse eest hoolitsedes oksa, millel istub  tervishoiusüsteem. Missugused summad lähevad alko-ja tubakakahjudega tegelemiseks – sotsiaalteenused, ravikulud, töövõimetuspensionid, varajased surmad ja tagaishoidliku tööpanuse tõttu riigile maksmata maksurahad. Esmaste toiduainete kodulähedaseks kättesaamiseks neile, kes tõesti ei oma maakülades transpordivõimalust, on ju täna sotsiaaltöötajad  ja kui turg nii nõuab, siis suvel on nišš autolavkadele.

Õlleleinast võiks eesti rahvas ikka üle saada, elu läheb edasi ka kümmekond senti kallima keelekastega.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna. Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa …

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…