Skip to main content

Selgitus õlleleina ja maaelu teemal

Vabandan, kui keegi luges mu artiklist "Kogu maa on õlleleinas", mis ilmus Delfis toimetuse poolt pandud pealkirja all " Kui maaelu seisneb kodulähedases joomises ja mugavas suitsupopsimises, olekski ehk parem, kui tühjenev Eesti jääks loomadele"  välja asju, mida ma kindlasti ei mõelnud ja tunneb ennast kuidagi isiklikult puudutatuna või süüdi. SDE praegust alkopoliitikat toetan siiski täiesti ega näe, et kallim alkohol oleks kuidagi vastuolus valikuvabaduse või inimõigustega. 
Et mul on endal tõesti maakoht Vormsil juba pea 20 aastat, kus aktiivselt tegutsen, siis mul pole tulnud pähegi ennast maainimestele vastandada. Inimesed on tänapäeval ju mobiilsed, paljudel on tegelikult kaks elukohta, maal ja linnas. Samas aga olen ma ühe valla  tasemel ka maaelu igasuguste pooltega väga hästi kursis, nii et mul on väga raske  tänast maaelu ka idealiseerida. Alkoholismi teemat on raske vältida, kuigi tõesti, see on Eesti probleem ka linnades. Seda enam toetan karmimat alkopoliitikat.
Mõni asi on maal väga tore, puhas loodus ja rahulik keskkond,  mitmed regionaalarengu toetused. Inimesed siiski millegipärast käivad välismaal või linnas (ka Vormsilt Tallinnas) tööl.  Noored tulevad ja jäävadki linna, käivad suvel ehk sünnikodus suvitamas ja abiks vanaemal. Mina omal ajal kümmekond aastat tagasi esimese õhinaga Vormsile kolides kaalusin isegi kaugtööd, see jäi tookord interneti kiiruse ja kvaliteedi taha ja oli ka muid põhjuseid. Lapse koolivalikud jm. Karmim alkopoliitika parandab igal juhul ka maakohtade sotsiaalset  keskkonda.
Minu arvates võiks me maaelu teemadest avatud kaartidega rääkida ja poliitkorrektsust vältida. Minu kolleeg, arhitektuuriekspert Karin Paulus, kes kandideeris sel aastal Tallinnas Pirital esimest korda muu hulgas meie väärtuste, aga ka alkopoliitika tõttu, kirjutas alkoteema kohta, et kogu Eesti on nagu kaassõltuvuses, ehk tegeleb alkoholismi probleemidega, selle asemel, et midagi edasiviivamat teha.  Kui aga on pidev solvumise ja solvamise oht, maa ja linna vastandamine ja kaitseseisundid, siis ei saagi ühtegi teemat ausalt käsitleda ja sellest on väga kahju. 

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna. Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa …

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…